Lubage pensionisambast näpistada!

Selline võimalus aitaks vähendada nõudlust kiirlaenude järele neil, kes ei võta tarbimislaenu puhtast lollusest, ja upitaks kitsikusse sattunud inimesi nende endi rahaga taas jalule. Kindlasti aitaks see kaasa ka reaalmajanduse turgutamisele, suunates ka teiste ühiskonnaklasside raha ringlusesse.

Heaoluühiskondades nagu Kanadas või Austraalias on raskustesse sattunud inimestel teatud tingimustel võimalik osa oma pensionirahast juba enne pensioniikka jõudmist välja võtta. USA 401(k) pensioniplaanidest ehk nn tööandja pensionist on aga üldjuhul võimalik osa rahast kommertspankade pakutust väiksema intressiga ka välja laenata. Uuringud kinnitavad, et seda võimalust pakub 87% 401(k) pensioniplaanidest.

Intressi maksab laenuvõtja iseenda pensioniplaani ja laenumaksed lähevad automaatselt töötasust maha. Olgugi, et ookeanitaguste pensioniplaanide intressimäärad võivad kõikuda ja tingimusedki plaaniti varieeruda, on see siiski populaarne ja üldtunnustatud finantseerimise viis, mida kasutatakse agaralt näiteks esimese eluaseme finantseerimiseks.

Eestis, kus elatustase on märksa madalam, pole aga enne pensioniikka jõudmist võimalik II sambast ei raha välja võtta ega ka seda laenata. Seda isegi mitte siis, kui kõikvõimalikud muud finantsvahendid on ammendunud.

Aastate jooksul kogumispensioniga II sambasse kogutud raha seisab aga fondiosakutes ja tõotab riigi toel aktsia- ja võlakirjainvestoriks saanule muretut vanaduspõlve. Või kui kasutada üht kogumispensioni pooldajate lemmiklauset: kogumispension ja täiendav kogumispension muudavad inimese oma tuleviku peremeheks!

Just nimelt, tuleviku. Me kipume eeldama, et usin koguja ei jääks tulevikus sotsiaalsüsteemile ega oma lähedastele koormaks ja et raskustes pensionär on hullem kui raskustes noor või keskealine.

Ühest küljest võitleme tuliselt kiirlaenude vastu – piirame reklaame ja uljamad sooviksid need nn igavese vaesuse lätted sootuks ära keelata, kuid millised võimalused oleme sealjuures jätnud äkilist finantseerimist vajavatele inimestele, kes tulevad ots otsaga kokku või vajaksid laenu mõne muu vältimatu kulutuse katteks?

Usun, et on kulutusi, mille katmiseks ei peaks pelgalt eneseväärikuse tagamiseks maksma kosmilisi intresse kiirlaenufirmadele ega pankadele. Seega sobiks kõige paremini süsteem, kus osa raha võib väikeste lisakuludega pensionisambast välja võtta vaid isik, kes tõestab Austraalia või Kanada süsteemi näitel oma pensionifondi pakkujale enda ajutist finantsvõimetust baasvajaduste katmiseks, alates eluasemekuludest kuni haiglaarveteni. Siia alla võiks julgelt lisada esmase eluaseme laenu sissemakse ja laste või iseenda koolikulud, sest see raha oleks paigutatud tuleviku kindlustamise eesmärgil. Mis peaks ju ka olema pensionikogumisi peamine eesmärk.

Raha laenamisele ma nii karme piire ei seakski, ent kindlasti tuleks maksuvabalt sambasse paigutatud raha välja võtmise korral maksustada, millelt riik teeniks omakorda lisatulu. Just nõnda nagu toimib praegu III samba puhul, kust enne 55. aasta sünnipäeva „näpistades“ tuleb väljavõetava summa pealt tasuda tulumaks täies ulatuses.

Kindlasti leidub neidki, kes süsteemi kuritarvitaksid ja end võlavanglasse keerutaksid. Suurele osale ühiskonnast pakuks see finantseeringute katteks aga tänuväärt võimaluse. Ja mis kõige olulisem – suurema valikuvabaduse oma tuleviku kujundamisel.

Nõnda nagu toimib edukalt 401(k) pensioniplaanide puhul, võiks saada välja laenata viieaastase tähtajaga, mitte enam kui 50% kogutust ja miks mitte määrata summale ka ülempiir (USAs on see üldjuhul 50 000 dollarit).

Tõsi, meie pensionisüsteem on teistsugune, ent kindlasti ei jääks piisava tahte korral II pensionisambast raha väljalaenamisel takistuseks tehnilised nüansid. Olen täiesti nõus, et täna tuleviku arvel elamist võib julgelt võrrelda endalt jäseme amputeerimisega, aeg hakkab säästja vastu töötama ja lõppude lõpuks võib ka laenuraha tagasimaksmisega asi hapuks minna.

Vähemalt maksab aga laenuvõtja intresse iseendale, tal on suurem võimalus vaesuse rattast välja pääseda ja ta ei kujuta oma edasise finantskäitumisega ohtu mitte kellelegi teisele kui vaid iseendale. Riigivalitsejana magaksin rahulikult.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.